Augustiööd on pimedad, vähemalt siin Eestis, tähistaevased (enamasti), aga soojad – ideaalsed südaöisteks jalutuskäikudeks ja mõtisklemiseks.
Seekord mõtlesin unistamisele. Ja kuidas me sageli võtame mõnda oma unistust iseenesestmõistetavana, tähele panemata, et see väike, kuid tavaline soov oli kunagi meie unistuste nimekirjas esireas. Kui sageli oled kuulnud end ütlemas "Jah, aga..." Selgub, et mina teen seda üsna sageli.
Niisiis, ühel neist hilisõhtustest jalutuskäikudest, jalutades mõnusalt kontserdilt kodu poole, olles teel lähimast bensiinijaamast läbi astunud ja omale kana wrapi ostnud, avastan end mõttelt – kas ma elan praegu oma unistust? Minu kohene vastus on jah!
Ja siis, justkui eikusagilt tulevad kahtlused. On hetki, kus on tunne, et midagi olulist on puudu, või et ma pole päriselt piisavalt hea või miski ei õnnestu nii nagu plaanitud. Ja väljakutsed – kellele neid veel kõigele sellele lisaks vaja on…
Öeldakse, et saatan on peitus detailides. Aga tead – nii on ka õnne ja rõõmuga!
Me unustame, et me juba elame oma Unistust, oma Unenägu. Meie Unenägija soovib, et kogeksime elu siin füüsilisel tasandil ja Unesnähtuna olemegi siin selleks, et kogeda elu. Unistused ei ole alati roosilised ja armsad ja ilusad, kuid sama on ka elu endaga. Mõned unistused nõuavad meilt kõigepealt läbi raskuste kõndimist, enne kui need õitsema saavad hakata.
Nii ma siis tuletan endale meelde – see kõik on minu loodud. See aga tähendab ka, et mina ise saan oma vaatenurka muuta täpselt sel hetkel, kui ma nii otsustan. Just nii võingi otsustada tunda rõõmu ja olla õnnelik ka kõige väiksemate asjade üle. Küsimus on selles, kas ma teen seda - tunnen rõõmu ja valin olla õnnelik? Või võitlen vastu? Mõlemal juhul ma kogen elu ja Unenägija võidab.
Millisel viisil ma aga tahan kogeda - rõõmsalt või läbi raskuste?
Millisel viisil sina tahad?
Päikest ja rõõmu,
Anu
Comments