Istun kivi otsas ja kraabin kühvliga kruusa. Ämbrid saavad kiiresti täis ja need on rasked. Sage vihmasabin aitab raskusele kaasa. Mehed tassivad ja ägisevad. Annavad meile väiksemad anumad. Aeg ja ruum muutub. Olen justkui teises kohas, sõnatu, mõtteis ja täis küsimusi. Huvitav on vaadata aega – aegu, mis joonistuvad välja pinnases kiht-kihi järel. Midagi mureneb, miski hiilgab ja miski lõhnab teisiti, selline kalk ja külm.

The last years with my mother, when I consciously allowed her into my life and allowed myself to feel like a daughter, our relationship changed. It became one of mutual respect; we were equals. Two grown women, and both of us were mothers. She had time, because she could no longer hurry anywhere or go off to do her own things—she was bedridden. It was just her and me. Mother and daughter. She spoke and I listened. I asked and she shared.

Lähedus on vajadus. See on üks kolmest mõõtmest, mille kaudu meie aju mõtestab maailma, milles elame ja loob turvatunnet. Ma mõistan, miks..