Istun siin isade päeval ja mõtlen, kuidas sellele artiklile läheneda? Kas kirjutada seda vaatenurgast, et on olemas erinevad polaarsused: mehelikkus ja naiselikkus või, et on olemas erinevad sood: mees ja naine. Südames tunnen, kuidas kuulen kutset kirjutada sugudest lähtuvalt, sellest missuguse soona siia maailma otsustasin sündida. Olen enda seest järjest rohkem hakanud tajuma seda erinevust ja koos sellega tahet, võtta rohkem vastutust sellena kellena ma sündinud olen. Üks koht, kus ma...

Istun kivi otsas ja kraabin kühvliga kruusa. Ämbrid saavad kiiresti täis ja need on rasked. Sage vihmasabin aitab raskusele kaasa. Mehed tassivad ja ägisevad. Annavad meile väiksemad anumad. Aeg ja ruum muutub. Olen justkui teises kohas, sõnatu, mõtteis ja täis küsimusi. Huvitav on vaadata aega – aegu, mis joonistuvad välja pinnases kiht-kihi järel. Midagi mureneb, miski hiilgab ja miski lõhnab teisiti, selline kalk ja külm.

The last years with my mother, when I consciously allowed her into my life and allowed myself to feel like a daughter, our relationship changed. It became one of mutual respect; we were equals. Two grown women, and both of us were mothers. She had time, because she could no longer hurry anywhere or go off to do her own things—she was bedridden. It was just her and me. Mother and daughter. She spoke and I listened. I asked and she shared.