Ootamine võib muutuda passiivseks seisundiks. Jääme ühte hetke kinni, lükkame edasi tegutsemist, unistuste poole liikumist ja iseenda eest hoolitsemist. Justkui ei tohiks või poleks mõtet midagi muud teha enne, kui "see" on juhtunud. Selline ootamine aga, taipasin sel eelmise nädala hetkel, on enese ohvrisse mängimine. Nii ma siis olingi ennast märkamatult lõksu mänginud.

Augustiööd on pimedad, vähemalt siin Eestis, tähistaevased (enamasti), aga soojad – ideaalsed südaöisteks jalutuskäikudeks ja...

Vaikus. Istun verandal, joon hommikukohvi ja vaatan vaikust. Kas pole imelik, et me kardame vaikust, ometi on see nii loomulik? Väljas...