Aasta alguses on ikka justkui unistamise aeg - mida ma tahan, mida uus aasta toob? Mõned unistused on suured, teised jälle üsna väikesed, rohkem nagu soovid, mis oleks ju tore, kui täituksid. Mul oli üks unistus. Ja nüüd, aastaid hiljem, hoian ma seda (teda) käes. Selle aja jooksul pidin ma korduvalt vastama küsimustele, miks mul seda (teda) vaja on? Ja see oli hea! Ma pidin end varitsema, et enda jaoks selgust saada, miks mul teda vaja on ja kas ikka on. Kuidas muidu oleksin ma saanud neile...

Ja ikkagi ründavad mind kahtlused. Vaatan ajas tagasi ja ühtegi suurt ning erakordset muutust endas ei oska ma välja tuua. Mitte, et neid poleks olnud. Usu endasse kaotamine on uskumatult lihtne ja kiire, ei ole vajagi raputavaid elusündmusi kogeda. Mõnikord piisab vaid näilisest pisiasjast.

Natuke rohkem, kui kuu aega tagasi kolisin ma uude elukohta. Uus kodu on juba lapsepõlvest pärit unistuse täitumine, ometi leidsin end silmitsi kohanemisraskustega. Linn on 20-minuti autosõidu kaugusel, st ka toidupood pole enam ümber nurga. Õue astudes pole vaja võtit tasku pista ega ust lukustada, õue astumine ise on ka vaid üks samm. Ja kuigi maja on mulle tuttav, on siiski midagi teistmoodi, kui olla siin vaid nädalavahetustel - kuhu ja kuidas asjad paigutuvad, kuhu ja kuidas ma ise...