Alistun ja võtan väljakutsed vastu

Natuke rohkem, kui kuu aega tagasi kolisin ma uude elukohta. Uus kodu on juba lapsepõlvest pärit unistuse täitumine, ometi leidsin end silmitsi kohanemisraskustega. Linn on 20-minuti autosõidu kaugusel, st ka toidupood pole enam ümber nurga. Õue astudes pole vaja võtit tasku pista ega ust lukustada, õue astumine ise on ka vaid üks samm. Ja kuigi maja on mulle tuttav, on siiski midagi teistmoodi, kui olla siin vaid nädalavahetustel - kuhu ja kuidas asjad paigutuvad, kuhu ja kuidas ma ise paigutun, kuidas meie erinevad pisikesed harjumused hakkavad kokku mängima. Nii kummaline, kui see ka ei ole, ka heade ja oodatud olukordadega harjumine nõuab kohanemist. Ebamugavamate olukordade puhul oleme me selleks enamasti justkui valmis - ettevaatlikud, tähelepanelikud, ärkvel - meeldivamate olukordade puhul ärkvelolek justkui ununeb.

Uue kodu sai ka minu kass. Kõik uus aga teadagi on tundmatu ja seetõttu hirmutav. Polnud ju see tema jaoks sedasorti vaba valik ja oodatud kogemus, kui mulle. Varasemad autosõidud on kiisule olnud keerukad ja stressirohked, niisiis on ta ärev iga kord, kui ta transpordikasti panen. Isegi sedavõrd, et ärevusest pissib ta oma kastigi märjaks. Ärev oli ta selgi korral. Ent mõne aja pärast märkasin temas alistumist. See oli sedasorti alistumine, et olgu, eks ma vaatan, kuhu need tuuled mind puhuvad. Ja lõdvestumist (kuid mitte alla andmist). Kräunus ta ikka, kuid vähem, justkui end ja oma arvamust igaks juhuks meelde tuletades. Seekord möödus pool tundi autosõitu ilma vahejuhtumiteta, ka ilma pissimiseta.

Uues kodus. Märkan, kuidas ta uudishimulikult, kuid ettevaatlikult esimese tiiru toale peale teeb. Kõik temas on tähelepanelik, iga lihas on pingul. Seejärel tõmbub ta pimedasse vannitoanurka varjule ning vaatab mõnda aega sealt. Rahulikult, kuid kohal ja ärkvel iga karvaotsani. Olles nii end mõnda aega kogunud ja julgust saanud, tuleb ta uuele tiirule. Ta on ettevaatlik, jaa, tähelepanelik, kõige suhtes, iga hetk valmis peituma, kuid ka uudishimulik. Hirm temas on küll olemas, kuid see ei paista löögile pääsevat. See hoiab teda küll ärkvel ja tähelepanelik, kuid see hirm ei ole teda halvanud.

Kui kõik meid ümbritsev on meile endile peegel, siis pean vaatama peeglisse. Ärevus, ebamugavus, pinge, hirm, lootus, heameel, uudishimu, ootus - eneselegi üllatuseks käis kogu spekter minust läbi. Mu varasemad otsused on viinud mind käesolevate suurte muutuste keerisesse. Otsuse tegemise momendil ei teadvusta me aga tihti endale, mida see otsus tegelikult tähendab ja endaga kaasa toob. Ent kusagil minevikus tehtud otsust ma tänasel hetkel enam olematuks teha ei saa, seega tuleb mul paratamatult otsuse tulemustega silmitsi seista. Kehvemal juhul võiksin pea liiva alla peita ja ümbritsevat maailma süüdistada (millesiganes), kuid nende väljakutsete (olgu head või mitte nii head) eest ma siiski ära joosta ei saa. On vaid valida, kas lähen muutustega kaasa või sõdin neile vastu. Muutus ise juhtub nagunii. Vahe on vaid selles, kuidas mina ise ennast selle keskel tunnen.

Märkan, et üks osa minust istub ikka kinni seal vanas, justkui ei raatsiks lahti lasta. Üks osa minust on aga juba kusagil uutel radadel, midagi uut toimetamas, unistamas, loomas. Muutmas juba seda, mida ma veel lõpuni vastugi pole võtnud. Ja siis on see üks osa minust, mis istub pimedas toanurgas, vahib tõtt tundmatusega, mis hetk tagasi maabus, ning püüab kohaneda. Nojah, ma oleks ju võinud mitte otsuseid teha, mitte muuta midagi oma elus. Kas ma siis oleks kuidagi lihtsamalt pääsenud? Ilmselt mitte. Oma kiisut vaadates saan aru, et minu peamine “relv” on vastamise võime - kuidas ma vastan sellele olukorrale, millesse end seadnud olen. Ma võin ju seal nurgas kössitada aga ühel hetkel pean sealt ikkagi välja tulema ja tegutsema asuma. Miks siis mitte alistuda - uurida ümbrust, püüda aru saada, millega silmitsi olen ja oma väljakutsed vastu võtta?

Soojusega, Anu