Teadlikult oodates

Lõpuks ometi kevad! 

Andis ikka oodata! 

Ajaga on veider lugu - mõnikord kaob see käest kiiremini, kui oskad arvata ja mõnikord liigub aeglasemalt kui tigu. Eelmisel nädalal, peale üht enda jaoks keerukat olukorda, taipasin, et olen jäänud ootama. Ootan, et jõuaks kätte see aeg või see olukord, mille saabumine otseselt minust ei sõltu. 

Kevade saabumist ma ise kiirendada ei saa. Samuti ei ole mul mõtet kiirustada purjetama mineku sooviga, sest juulikuus on märksa mõnusam purjetada. Ka elukorraldust, mis vajab sisendit pojalt, ei saa ma hetkel kuidagi kiirustada, sest tema saab omad valikud teha alles suve alguses. Ja see rahulik hetk, mis peale kiiret aega peaks saabuma…

Ootamine võib muutuda passiivseks seisundiks. Jääme ühte hetke kinni, lükkame edasi tegutsemist, unistuste poole liikumist ja iseenda eest hoolitsemist. Justkui ei tohiks või poleks mõtet midagi muud teha enne, kui "see" on juhtunud. Selline ootamine aga, taipasin sel eelmise nädala hetkel, on enese ohvrisse mängimine. Nii ma siis olingi ennast märkamatult lõksu mänginud.

Aga sõdalane ootab teadlikult. Ilma vajaduseta. Teadmisega, et iga hetk on potentsiaal. 

Sõdalane ootab – ta teab, mida ta ootab, ja samal ajal, kui ta ootab, ei vaja ta mitte midagi.

Mõni ootamine on seotud sellega, et meil endal on otsus tegemata. Hoiame end ise kõlkumas otsustamatuse maal, lükkame otsuse tegemist edasi ega lase suuremal maailmal end toetada.

Sõdalane ei peata elu ega jäta oma teed käimata pelgalt sellepärast, et midagi veel pole juhtunud. Ta tegutseb, õppides samal ajal kannatlikuks jäämist, mitte kiirustamist. 

Olles omandanud kannatlikkuse, on sõdalane teel oma tahte aktiveerimise poole. Nüüd teab ta, kuidas oodata. Surmast on saanud tema parim nõuandja, kes istub ta kõrval ja juhendab teda omal seletamatul moel, kuidas teha valikuid ja kuidas elada oma elu võimalikult strateegiliselt. /…/.

Olles ära näinud koha, kus ma ise ennast lõksu olin mänginud, tuli mul endale tunnistada, et ainult mina ise saan olukorda muuta ja oma strateegiat muuta. Jah, ma tean küll, milline see otsus on, mis minu sees on lõpuni otsustamata. Teisisõnu, olen justkui otsustanud, aga endale veel ei tunnista, sest otsus toob kaasa tagajärgi, muutumist ja tundmatut. 

Aga teisalt, ka ootamisel on oma strateegia ;) 

Me ei pea ootama, et unistada. Me ei pea ootama, et alustada. Meil tuleb vaid kohal olla, ka oodates. Selle olin ma unustanud.

Soojusega, Anu