Sügavamale mineku igatsus

Olen väljakaevatud varemetes käinud, neid näinud, aga kes ja kuidas neid kaevab, pole kohanud.

Mis on arheoloogia?

Mis on muistis?

Mis on mullakihi all peidus ja mis on kivistis?

Kuidas see kõik tekkis ja miks me seda uurime?

Hiiglama palju küsimusi tekib.

Istun kivi otsas ja kraabin kühvliga kruusa. Ämbrid saavad kiiresti täis ja need on rasked. Sage vihmasabin aitab raskusele kaasa. Mehed tassivad ja ägisevad. Annavad meile väiksemad anumad. Aeg ja ruum muutub. Olen justkui teises kohas, sõnatu, mõtteis ja täis küsimusi.

Huvitav on vaadata aega – aegu, mis joonistuvad välja pinnases kiht-kihi järel. Midagi mureneb, miski hiilgab ja miski lõhnab teisiti, selline kalk ja külm.

Sabistab vihma jälle ja uurime taskutest leide, erinevat värvi kive, mõni klaasjas ja kollane, meenutab merevaiku, aga siiski pole seda. Midagi poorset ja valget, väheste fossiilidega. Kruusakihi all on juba midagi peenemat ja sealt edasi veel peenem liiv.

Katsume, nuusutame, maitseme, tunnetame. Kirjeldame mõistusega, aimame ja arvame. See kõik on seotud meie elu looga, kes meie oleme, kes olid enne meid ja kuna see oli. Tunnetamine, see on meie ainuke võti, ja muidugi see kruus ja kivikesed mullas. Vaatleme teise tähelepanuga püüdes ehitada sidet nende iidsete ammuste aegadega. Treening.Käed on väsinud, selg ja reielihased samuti. Tunnen, et olen elus, kõik ihuliikmed annavad endast märku.

Iga toidukord on kui kingitus, see juba ootab, kui pausi teeme. Päevad lähevad kiiresti.

Iga öine vihm teeb meie töö raskemaks, vesi uhub uuesti kruusa juba väljajoonistunud kivimustritele. Mehed hakkavad varikatust ehitama.

Kaks päeva käib tihe töö ja trellisurin. Katus saab valmis, ilm on ilusaks unistatud ja meie aeg Saarekülas saab ümber.

Saame kohalikult kalurilt kalahakkliha kaasa ja asume tagasiteele.

See teine maailm, need kogemused ja avastused on täis iha, seda kõike jätkata ja näha kaugemale, sügavamale ja saada selgelt aru, mis ja kuidas see kõik on alguse saanud.

Kristiina

29.08.2025