Mida nalja!

Mõtlesin teile siia kirjutada ohvrimeelsusest. Noh, sest ma töötan oma ohvrimeelsusega praegu käimasolevas toetusgrupis. (Mulle väga meeldib selle uuendatud avastamisprotsess.) Et kuidas ma krutin pinget endas ja teistes, sest tahan olla hea ja tugev inimene, ja selle asemel õpin lõdvestuma ja reageerimise asemel Elule vastama ja kui paganama raske on triggeris olles teha mitte-tegemist ehk valida sisseõpitud automatismi asemel mingi teistsugune ja elu toetav käitumine…

Ohh, saigi räägitud!

No enne selle artikli kirjutamist panin ma need järgnevad uudised kokku ja kasutasin sealhulgas tehisintellekti abi ja palusin sellel lisada huumorit ja mõnes kohas ka sarkasmi ja tulemus oli väga hea! Mul oli väga lõbus! Siis meenus mulle üks mu sellesama toetusgrupi sissekanne, et mu ümber on viimasel ajal vähe nalja. Kuhu see kadunud on? Mulle meeldib naerda ja ma igatsen naeru! (Ja muidugi on teised liiga igavaks muutunud. ;))

“Huumor on sõjamehe suurim vara…” kirjutasin tollal sinna sissekandesse juurde ja unistasin rohkem ehedat naeru enda Ellu.

See Tolteekide aforism jätkub: “...Ainus viis tasakaalustada laastavat mõju, mis kaasneb teadmisega, et võitleme võimatute asjaoludega, on naerda meie inimlike ressursside vaesuse üle.”

Oo ja ta tuleb! Teen ise oma elu lõbusaks, korraldan nunnusid vimkasid, muhelen ja naeran ning loomulikult vastab Elu mulle samaga.

Täna käisin oma onu ärasaatmisel ja kohtusin seal sugulastega, keda pole ammmmmuuuuuuu näinud ning taasnägmise heameelest kallistasin ja naeratasin laialt. “Liisi, nad on kurvad, võibolla matustel ei ole sobilik nii palju rõõmu näidata?” kostis mu peas. Tõmbasin veidi tagasi. Varsti rääkis mu vend sealsamas mulle ühe nalja. Aiii, mulle meeldib ta huumor! Onu naeraks koos meiega!

Nii, ja kui ma nüüd nalja mu jutu alguse juurde viin, et kui paganama raske on triggeris olles mitte-tegemist teha. Tuturututututututuuu! Liisi, sa just said veel ühe vihje.

“Kuna sõjamees valib olla õnnelik, vaatab ta asjadele viisil, mis teeb ta õnnelikuks; ja maailma sellisel viisil vaadates näeb ta asjade lõbusat külge, mis paneb teda naerma.”

Aitäh, Elu!

Rõõmuga,

Liisi