Ema mäletades

Katkend päevikust—mai 2025

Köök on täis soojust ja päikesepaistet, valgust, mis hiilib läbi köögiakna ja kardinate vahelt kumades on veelgi helgem. Pliidi all praksub tuli ja sellel podiseb väikeses mängupotis üks kartul, see on minu jaoks. Valmistame koos õhtusööki. Me mõlemad oleme perenaised, minul ema õmmeldud põll ees.

Tal on rohelised silmad ja heledad õlgadele langevad lokid. See hetk on nii suurt armastust täis. Olen elevil ja õnnelik. Minu üks esimesi mälestusi emast, kui olen umbes kahe ja poole aastane. See oli enne, kui ema-isa lahutasid.

__________

Istun oma toas laua taga, seinal on pilt, kus me oleme emaga kahekesi. Tunnen nii tohutut igatsust, pisarad voolavad ja tundub, et sellele ei tulegi lõppu. Erinevad tunded ja mõtted ajavad segadusse. Kas ta ei armasta mind enam? Mida ma valesti tegin?

Olin kaheksane, kui pere otsustas, et mul on parem elada vanaema juures. Nemad otsustasid, aga mina? Tundsin tohutut üksindust. Ta ei rääkinud kunagi, et ta mind igatseks ja ma nutsin ja nutsin.

__________

Mina otsustasin hiljem. Otsustasin, et ma ei ole oma ema moodi. Saan ise hakkama, mul ei olegi ema vaja. Tema otsused ja teguviisid ei sobitunud kuidagi minu maailmapilti. Mul oli raske teda aktsepteerida. Olin tugevalt kaitses.

See otsus oli nii tugev, et võttis aastaid, et uuesti nägema hakata. Nägema, et ema andis sellel ajal oma teadmiste ja kogemustega endast parima. Ta lihtsalt ei osanud teisiti.

Nüüd, olles ise ema ja tehtud kokkuvõtete taustal näen, et see sama naine, keda ma kutsusin  emaks, andis kõik, mis tal oli mulle anda. Parima.

_________

Viimased aastad emaga, kui ma teadlikult lubasin ta enda ellu ja lubasin endal tunda ennast tütrena, meie suhe muutus. Muutus teineteist austavaks, me olime võrdsed. Kaks täiskasvanud naist ja me mõlemad olime emad. Tal oli aega, sest enam ei saanud ta kiirustada kuskile, ära minna oma tegemisi tegema—ta oli voodihaige. Olime vaid tema ja mina. Ema ja tütar.

Tema rääkis ja ma kuulasin. Kuulasin ja küsisin. Nüüd oli meil aega. Me jagasime kõike, mis mitu aastakümmet oli jagamata jäänud. Rääkisime oma huvidest ja kogemustest, jagasime oma rõõmusid ja ebaõnnestumisi. Meil oli aega teineteist kuulata, päriselt mõista.

Ta kudus ja kudus, kudus palju. Sokke ja kindaid ja need on kõige soojemad, täis sooja armastust.

Täna tunnen ma tänu—mitte ainult tema armastuse, vaid ka selle eest, et suutsin lõpuks näha ja kuulata. 

— Kristiina