top of page
Search

Tants Eluga: tunnete järgi tegutsemine



Tähistamaks Hiina uue aasta saabumist, aasta mida tähistab Puudraakon, käisin 5 rütmi tantsu- ja gongi meditatsiooniõhtul. Ma naudin sellist tüüpi üritusi, sest need annavad mulle võimaluse harjutada mitte-tegemist ja inimesed on seal teistsugused, teistsugused nendest, kellega ma oma varasemas elus olen kokku puutunud.


Ka tants ise oli seekord teistsugune. Ma tundsin vabadust, vabadust selles mõttes, et mu mõistus ei kihutanud läbi häbi, enesehaletsuse ja enesetähtsuse. Ma tantsisin nii, nagu ma varem polnud tantsinud – mitte et ma oleksin liikunud tavapärasest erinevalt, vaid et mu mõistus ei hoolinud sellest, kuidas ma liigun ja millise mulje ma teistele selles ruumis jätan. See aitas mul tajuda vabadust. Ma ei hoolinud sellest, et mu keha ei liigu täpselt nii, nagu ma seda ette kujutan. Või et ma kellegagi kokku põrkasin. Või kas see ilus naine seal toanurgas mind märkas.


Ma lihtsalt nautisin iseendaga olemist ja iseendaga tantsimist. Mingil hetkel kujutasin ette, kuidas ma tantsin Elu endaga, vahel selle eest kõrvale põigeldes ja vahel seda täielikult endasse võttes. Kui tundsin, et vajan maandust, peatusin ja lihtsalt seisin vaikselt tantsupõrandal, võtsin õhtut vastu ja tundsin rõõmu. Ma naeratasin palju, elurõõm tulvas minu sees ja mu suu oli kõrvuni, ma lihtsalt ei saanud midagi muud teha kui laialt naeratada. Hiljem istusime ringis, jutustasime ja sõime snäkke. Seal oli üks mees, kes laulis veidi ja mina lihtsalt istusin, tundes rõõmu ja naeratades. Varasemalt oleksin tundnud survet rääkida ja jagada ning sellega kaasnenud mõtted oleks olnud umbes sellised: "Ma pean, sest muidu olen heidik, muidu pole ma midagi väärt," kuid seekord tehes järgmist mitte-tegemist, ma lihtsalt istusin ja nautisin nende inimeste ja enda kohalolekut.

Istusin ühe naise kõrvale maha ja samal ajal ütlesin talle: "Mul on praegu nii raske sellesse ringi tulla ja midagi öelda," ja ta vastas umbes nii: "See on okei!". Ring oli tihe ja mingil hetkel puutusid meie kehad kokku ja ma tundsin intensiivset füüsilise tõmbe tunnet, mis liikus läbi mu keha. Ma lihtsalt istusin ja nautisin seda, midagi edasi mõtlemata.

Kui tuli aeg koju minna, küsis ta, kas keegi läheb temaga samas suunas. Pakkusin talle küüti, mõeldes, et see võib anda meile aega natuke rääkida ja üksteist tundma õppida. Kogu selle aja oli tunne mu sees, see oli veidi ebamugav tunne ja ma ei teadnud, kuidas seda tõlgendada. Sõidutasin ta koju ja me vestlesime natuke, peatusin ta kodu juures, ta astus autost välja ja mina sõitsin ära. Ma ei küsinud ühtegi kontakti, et temaga edaspidi ühendust võtta. See mõte käis mu peast läbi, aga midagi selle juures ei tundunud õige. Kohe pärast ära sõitmist tahtis mu mõistus seda tunnet nii tugevalt ratsionaliseerida, et oleksin järele andnud enesehaletsusele ja diaaloogile mu sees, mis rääkis nii: "Ma ei ole mees – oleksin pidanud kontakte küsima, oleksin pidanud tegema ettepaneku pikemalt vestlemiseks – ja kuna ma seda ei teinud ja kuna ta oli ilus naine, siis ma pole mees." Ennast kuulates puhkesin naerma, mõistsin nüüd, mida on öeldud õpetustes selle kohta, kuidas "meie mõistus püüab ratsionaliseerida iga meie tunnet," kuid mõistuse ja ratsionaliseerimise probleem seisneb selles, et see saab tuleneda ainult meie varasematest kogemustest ning ratsionaliseerimine püüab fikseerida meie maailmavaadet – antud juhul üritasin ma endale öelda ja kinnitada, et ma ei ole mees. Tegelikkus ja aktsepteerimine selles olukorras on minu jaoks see, et see ei tundunud õige, ja see on selgitus, millega jään rahule – ma kuulan oma tunnet ja tegutsen selle järgi, mitte ei püüa seda ratsionaliseerida.

Südamega, Siim


10 views

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page