Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev

“Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev. Ma ei tea, kes seda ütles, aga öeldu tundub väga mõistlik. Minu jaoks tähendab see, et vahet pole, kui halvasti me oma eilse päeva, eelmise nädala või eelmise aasta tuksi keerasime, täna on päev, mil jätame oma mineviku selja taha. Mitte selles mõttes, et peidame ta vaiba alla. Vaid selles mõttes, et ei luba sel enam end õnnetuks teha. Alati on valik, kas häbeneda ja tunda end süüdi oma mineviku tegude pärast või vaadata mineviku tegusid piisava objektiivsuse ja aususega, et suuta need omaks tunnistada.” T. Mares, Kohanemise teekond

Kas tunned, kuidas selles jutus on kergus? Sinul ja minul on iga päev võimalus valida uuesti – mida ma oma päevaga peale hakkan, milliseid otsuseid vastu võtan ning kuidas käitun. Samas enda vastu aus olla ning enda eksimusi ja puuduseid pole kerge omaks võtta. Aga kui ma õpin seda tegema, siis ei pea ma oma koormat häbi, kahetsuse ja süütundena kaasas kandma. Tundub vabanemisena ju!?

Ja samas… me kunagi ei tea, millal on meie Elu viimane päev. Meie viimased tegemised või kohtumised või otsused või suhtumised. Muidugi need võivad olla viimased ka ilma et me surema peaksime.

Ma soovin endale ikka ja jälle, et tegutseksin südamega ja laitmatult, andes endast minu praeguse hetke parima. Et minu tegudes ja kohtumistes oleks kirge ja tähendust. Minu enda jaoks. Ma kunagi ei tea, millal on see mu viimane. Ja ma olen kindel, et kui neil on mu enda jaoks tähendus, siis puudutan sellega ka maailma enda ümber.

Lihtsa ja rumala inimesena kipun seda soovi liiga lihtsasti unustama, võtma iseennast ja enda ümber olevat igapäevase ja igavesti kestva enesestmõistetavusena. Ja ehk on minu sees ka veel mingi tunne, et see on keeruline ja koormav – kogu aeg anda enda süda ja kogu aeg anda enda parim.

Kuni hiljuti seisin silmitsi hetkedega, mille kohta oli mul selge teadmine, et need ongi viimased. Minus oli kahjutunnet, kahetsust ja kurbust, aga koos otsusega olla praeguses kohal ja anda endast parim selles olemasolevas, mis mul veel on, tundsin endas VABADUST ja KERGUST. See tunne oli nii SUUR. Sukeldusin sellesse ja taipasin, et sellesama otsusega olin vabanenud koormast, milles oli süütunne ja süüdistamine, hirm, ootused ja lootused, liigne vastutus ja samal ajal vastutuse äraandmine. Nüüd polnud enam sellele kõigele aega ja ruumi.

“Päeva lõpuks on sõdalase jaoks suurim väljakutse armastada elu ja kõike, mida elu pakub, kirglikult – ning samal ajal jääda sellest kõigest vabaks. Sõdalase jaoks on imeline olla elus, kuid samas ei põlga ta ka surma. Sõdalane tunneb rõõmu sellest, et teda armastatakse, kuid ta ei sõltu armastatuks olemisest selleks, et olla rõõmus.” T. Mares, Cry of the Eagle

Järele jäid vastuvõtmine, tänulikkus, soojus ning nende hetkede rõõm ja ilu.

Ohh, oleks ma varem osanud… Ei, kahetsuseks pole ruumi.

Ma soovin, et oskaksin tegutseda laitmatult, andes oma südamest oma parim ning andes vabaks iseennast ja oma ligimesed ning kõik meie hetked.

“SURMA LÄHEDUSES MUUTUB KÕIK JÕUKS JA TAVALISED TEOD TÄITUVAD MAAGIAGA.” T. Mares, Cry of the Eagle

Armastusega,

Liisi