Ületades kahtluseid ja hirme

Juuli 2022, Meistriklass "Naiseks olemise Müsteerium". Samanimelise raamatu olin ma selleks ajaks kaks korda juba läbi lugenud. Infot oli mul niisiis kuhjaga. Osa sellest võisin küll juba siis teadmiseks nimetada, sest teadmata, et ma seda tean ja praktiseerin, olin ma ometigi just neid samu kontseptsioone ja mõtteid rakendanud. Siiski, suurema osa info suhtes tekkis mul küsimus: aga kuidas ma seda teen? Valemi justkui sain, kuid kuidas seda kasutada? Kuidas täpselt need A ja B oma elus kokku liita?

Detsember 2025, möödunud on 3,5 aastat ja täna valmistan end taas ette veebruaris toimuvaks Meistriklassiks "Naiseks olemise Müsteerium". Raamatu olen veel korda kolm vähemalt läbi lugenud, muuhulgas ka eesti keelde tõlkinud. Kahe meistriklassi vahepealsel ajal olen ületanud nii mitmelgi korral esinemis- ja nähtaval olemise hirmu endas, erinevates olukordades saadud kriitikast enda pihta pole ma katki läinud või ära surnud, enamgi veel - nii mõnegi “veaga” olen saanud sõbraks, olen õppinud toetama ja mitte kontrollima (kuigi õpin ikka veel). Võib siis ju öelda, et eelmisest meistriklassist saadud infost olen ma päris palju suutnud enda jaoks teadmiseks pöörata, st olen oma elus järgi proovinud ja nüüd on mul kogemus. Mõned valemid vajavad siiski veel teadmiseks pööramist. 

Seekord seisneb väljakutse minu jaoks hoopis meistriklassi kokku panemises ja läbi viimises ning samal ajal ka oma raamatu esitlemises. Ja ikkagi ründavad mind kahtlused. Vaatan ajas tagasi ja ühtegi suurt ning erakordset muutust endas ei oska ma välja tuua. Mitte, et neid poleks olnud. Usu endasse kaotamine on uskumatult lihtne ja kiire, ei ole vajagi raputavaid elusündmusi kogeda. Mõnikord piisab vaid näilisest pisiasjast. 

“Kuidas saan mina teistele koolitust teha või raamatut kirjutada?”, kuulen küsimust oma peas. Püüan iseendaga vestlust arendada ja aru saada, millest need kahtlused. Palju polegi vaja, kui jõuan ikka ja jälle maskide, normide, (eel)arvamuste ja hirmuni. Milline ma justkui peaksin olema, mida minust siis arvatakse, kui…? Hirm jääda lolliks, olla rumal, eksida. Ja ka selleni, et see kõik pole ju tõsi. Või kui ongi, siis see teebki minust minu ja sellisel minul, nagu ma täna olen, ongi juba väärtus. Pole vaja olla midagi rohkemat, kui mina ise. Ka kõigi nende vigadega (mida ma arvan endal olevat). Sest lõpuks on kõik kogemus ja surma ma ilmselt ei saa. Kui, siis sureb osake minust, mis ehk peakski surema.

Soojusega,

Anu