Unistustele peab jätma ruumi

Aasta alguses on ikka justkui unistamise aeg - mida ma tahan, mida uus aasta toob? Mõned unistused on suured, teised jälle üsna väikesed, rohkem nagu soovid, mis oleks ju tore, kui täituksid.

Mul oli üks unistus. Ja nüüd, aastaid hiljem, hoian ma seda (teda) käes. Selle aja jooksul pidin ma korduvalt vastama küsimustele, miks mul seda (teda) vaja on? Ja see oli hea! Ma pidin end varitsema, et enda jaoks selgust saada, miks mul teda vaja on ja kas ikka on. Kuidas muidu oleksin ma saanud neile küsimustele vastata. Korra, 12.a tagasi, olin juba sentimeetri kaugusel unistuse täitumisest ja siis loobusin. Kahtlesin. Kuid unistus jäi. Tuli ringiga tagasi. Elas mu mõtetes edasi. Aga kui unistuste peale lihtsalt mõelda, ei juhtu midagi. Midagi ei juhtu ka siis, kui endas kahtled - kas mul on ikka vaja... 

Unistada tuleb, lausa peab, kuid unistustele peab jätma ruumi. Ka nemad tahavad justkui kasvada, ennast luua. Endas ja oma unistustes kaheldes, mõeldes, et kas või kuidas need ikkagi teostuda saavad, tühistame oma unistusi pidevalt. Ja siis algab kogu ring otsast peale. /”See kättesaamatu naiselikkus”/

Unistamine ehk dreaming tahab ka tegutsemist ehk varitsemist. 

Kuna me kõik teame, et täitumata unistused on enam kui kasutud, peame õppima unistama kindla eesmärgiga. Põhjus on selles, et kõik tõelised teadmised saavad tekkida ainult praktilise kogemuse kaudu. Seega, kui me viitame unistamisele, siis ei pea me siinkohal silmas pea pilvedes ringi hõljumist, vaid tegudes unistamist. Kuid isegi tegutsedes on mõistlik meeles pidada, et tegevus, mis ei vii kuhugi või mis ei anna mingit tulemust, pole mitte ainult ajaraisk, vaid ka täiesti mõttetu. /”Naiseks olemise müsteerium”/

Niisiis, ma tegutsesin. Nii sisemises, kui välises ilmas. Kuidas? Välises ilmas jahtisin ma infot - uurisin, küsisin ja leidsin kontakte, kes jagasid teadmist ja kogemusi, jagasin oma unistust (loe: varitsesin Reinu), kuulasin oma lähedaste (nii Reinu, kui oma poja ja venna) peegeldust, tegin endale selgeks, kes või mis see minu unistus on ja mida ta vajab. Sisemises ilmas varitsesin ennast - vaatasin korduvalt ja püüdsin mõista ennast läbi selle unistuse ning sõnumit iseendale selle unistusega seoses. On see vaid ilus uitmõte või midagi sügavamat? Kas ma olen valmis maksma hinda (ja mitte ainult rahalist)? Mida ma läbi selle õppida tahan? Ma vajasin kogemust. Aga ma jätsin ka ruumi, st ma ei surunud, ma olin valmis, et see ongi vaid ilus uitmõte ning reaalsuseks see ei saagi.

15.01.2026 kolis ta sisse 🐾 

Siit edasi kogu seiklus (ehk jaht jõule) alles algab.

Palun saage tuttavaks - Rufus Gulliver

Soojusega, Anu