Aasta alguses on ikka justkui unistamise aeg - mida ma tahan, mida uus aasta toob? Mõned unistused on suured, teised jälle üsna väikesed, rohkem nagu soovid, mis oleks ju tore, kui täituksid. Mul oli üks unistus. Ja nüüd, aastaid hiljem, hoian ma seda (teda) käes. Selle aja jooksul pidin ma korduvalt vastama küsimustele, miks mul seda (teda) vaja on? Ja see oli hea! Ma pidin end varitsema, et enda jaoks selgust saada, miks mul teda vaja on ja kas ikka on. Kuidas muidu oleksin

Ja ikkagi ründavad mind kahtlused. Vaatan ajas tagasi ja ühtegi suurt ning erakordset muutust endas ei oska ma välja tuua. Mitte, et neid poleks olnud. Usu endasse kaotamine on uskumatult lihtne ja kiire, ei ole vajagi raputavaid elusündmusi kogeda. Mõnikord piisab vaid näilisest pisiasjast. 

Istun siin isade päeval ja mõtlen, kuidas sellele artiklile läheneda? Kas kirjutada seda vaatenurgast, et on olemas erinevad polaarsused: mehelikkus ja naiselikkus või, et on olemas erinevad sood: mees ja naine. Südames tunnen, kuidas kuulen kutset kirjutada sugudest lähtuvalt, sellest missuguse soona siia maailma otsustasin sündida. Olen enda seest järjest rohkem hakanud tajuma seda erinevust ja koos sellega tahet, võtta rohkem vastutust sellena kellena ma sündinud olen. Üks

Natuke rohkem, kui kuu aega tagasi kolisin ma uude elukohta. Uus kodu on juba lapsepõlvest pärit unistuse täitumine, ometi leidsin end silmitsi kohanemisraskustega. Linn on 20-minuti autosõidu kaugusel, st ka toidupood pole enam ümber nurga. Õue astudes pole vaja võtit tasku pista ega ust lukustada, õue astumine ise on ka vaid üks samm. Ja kuigi maja on mulle tuttav, on siiski midagi teistmoodi, kui olla siin vaid nädalavahetustel - kuhu ja kuidas asjad paigutuvad, kuhu ja ku

Istun kivi otsas ja kraabin kühvliga kruusa. Ämbrid saavad kiiresti täis ja need on rasked. Sage vihmasabin aitab raskusele kaasa. Mehed tassivad ja ägisevad. Annavad meile väiksemad anumad. Aeg ja ruum muutub. Olen justkui teises kohas, sõnatu, mõtteis ja täis küsimusi. Huvitav on vaadata aega – aegu, mis joonistuvad välja pinnases kiht-kihi järel. Midagi mureneb, miski hiilgab ja miski lõhnab teisiti, selline kalk ja külm.

"Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev. Pole vahet, kui halvasti me oma eilse päeva, eelmise nädala või eelmise aasta tuksi keerasime, täna on päev, mil jätame oma mineviku selja taha. Mitte selles mõttes, et peidame ta vaiba alla. Vaid selles mõttes, et ei luba sel enam end õnnetuks teha."

Mõtlesin teile siia kirjutada ohvrimeelsusest. Noh, sest ma töötan oma ohvrimeelsusega praegu käimasolevas toetusgrupis. (Mulle väga...

The last years with my mother, when I consciously allowed her into my life and allowed myself to feel like a daughter, our relationship changed. It became one of mutual respect; we were equals. Two grown women, and both of us were mothers. She had time, because she could no longer hurry anywhere or go off to do her own things—she was bedridden. It was just her and me. Mother and daughter. She spoke and I listened. I asked and she shared.

Ootamine võib muutuda passiivseks seisundiks. Jääme ühte hetke kinni, lükkame edasi tegutsemist, unistuste poole liikumist ja iseenda eest hoolitsemist. Justkui ei tohiks või poleks mõtet midagi muud teha enne, kui "see" on juhtunud. Selline ootamine aga, taipasin sel eelmise nädala hetkel, on enese ohvrisse mängimine. Nii ma siis olingi ennast märkamatult lõksu mänginud.

Lähedus on vajadus. See on üks kolmest mõõtmest, mille kaudu meie aju mõtestab maailma, milles elame ja loob turvatunnet. Ma mõistan, miks..

“Armasta oma ligimest nagu iseennast!” — nii on Piiblis kirjas. Kui palju sa ennast armastad? Iseendasse usud ja ennast usaldad?

Inimesed seisavad alati silmitsi tundmatute olukordadega, mis on enamasti põhjustatud teiste inimeste poolt. See tähendab vigu...

Kui sa astud samme ärategemise poole või oled just millegi lõpule viinud - sa saad isiklikku jõudu juurde. Jah, su keha eritab...

see artikkel on teile. Ma võtsin selle artikli kirjutamise ülesande juba oktoobris. Arvasin, et vahepeal juhtub minu elus midagi, mingi...

Meie suhete kvaliteet mõjutab palju meie elu kvaliteeti. Suhtlemine tekitab meile teatud emotsioone ja tundeid. Lihtsaim viis...

Kas sa tead seda tunnet, kui sa vestled kellegagi ja siis sa saad aru, et ta üldse ei mõista sind? Ja siis sa mõtled.. Appiii! Kas sa...

Augustiööd on pimedad, vähemalt siin Eestis, tähistaevased (enamasti), aga soojad – ideaalsed südaöisteks jalutuskäikudeks ja...

Ta tuleb, vahet pole kust ja kuna, ta näeb. Silmad on igal pool, märkab kõike, iga pisiasja. Tunneb, tajub hetke, olukorda ja iga teise...

Möödunud aasta kevadel ostetud Järvamaal asuv Norra mõis on tänaseks jõudnud esimese olulise verstapostini - saame tähistada ehitusloa...

Tähistamaks Hiina uue aasta saabumist, aasta mida tähistab Puudraakon, käisin 5 rütmi tantsu- ja gongi meditatsiooniõhtul. Ma naudin...

Meie mentor ja numeroloogia haldjas Kristiina uuris käesoleva aasta numbreid. Selles tõlgenduses on palju kihte ja palju sõnumeid....

Vaikus. Istun verandal, joon hommikukohvi ja vaatan vaikust. Kas pole imelik, et me kardame vaikust, ometi on see nii loomulik? Väljas...

Eelmises armastuseteemalises artiklis rääkisin inimestevahelisest armastusest ja armastusest iseenda vastu. Meie seekordne teema on...

Elus on ainult üks tõeline pühendumine – see on pühendumine ISEENDALE. On vaid üks süda, millele tõeliselt pühenduda – sinu enda süda....

Kuidas sinu suvine saak oli? Või oled selle juba unustanud ja suunanud oma fookuse sügisesele tegutsemisele? See suvi oli minu esimene...

Südamega tee on midagi enamat kui lihtsalt karjäärivalik või elusuund. Tegelikult juhib süda sind alati õppimiseni.

.Cocoonity otsustas oma nime muuta ja naasta oma juurte juurde – nüüd kannab see nime .Contriber.